Vahepeal on olnud nii kiire, et pole leidnud aega blogi kirjutamiseks. V6tan end nüüd kokku ja panen kirja k6ik olulise, mis hetkel meelde tuleb.
Eelmises postituses mainisin, et tean juba oma uut perekonda. Niisiis, kuidas k6ik alguse sai:
Läksin esmaspäeva (29.okt) hommikul kooli ja esimene tund oli muusika6petus oma klassijuhatajaga.. Tund ei olnud veel alanud, kuid mina, paljud klassikaaslased ja 6petaja olime juba klassis. V6tsin asju kotist välja, kui kuulsin 6petajat küsimas: "Marie, kas sulle on juba pere leitud?" Vastasin, et pole päris kindel, teadsin, et YFU`l oli sel hetkel üks pere olemas, kes oli minust huvitatud, kuid nad pidid järgneva nädala jooksul oma täpse vastuse andma.. Selle peale ütles mu 6petaja, et ma v6in tema juurde kolida, kui see mulle sobib. Ma ei suutnud oma k6rvu uskuda! Ma olin nii r66mus ja üllatunud, et ei osanudki midagi kosta.. Alguses m6tlesin, et see on nali, kuna tal on lahe huumor, kuid ei, ta m6tles seda t6siselt! K6ik klassikaaslased olid ka nii üllatunud. Kui olin paar sekundit toibunud, siis laususin, et muidugi tahan! T6si, see oli minu jaoks parim lahendus üldse! Ma olin end juba püüdnud harjutada m6ttega, et pean oma armsast kodukohast lahkuma ja k6ik s6brad maha jätma.. jube kurb..
Mu 6petaja on kolmekümne kaheksa aastane meesterahvas ja ta on superlahe!! PS. Eesti 6petajatega ei saa karvav6rdki v6rrelda :) Tal on hea huumor ning ta on väga sümpaatne inimene. Järgmisel vahetunnil kutsus ta kooli ka oma pere, et meid omavahel tutvustada. Tal on naine ja kolm last. Suurepärane! Unistasin alati, et mu vahetusperel oleks väiksemaid lapsi. Peres on siis kaks poissi (8-aastane ja 12-aastane) ja tütruk (14-aastane), kes elab kodus vaid nädalavahetustel, kuna 6pib suures linnas kodust eemal ja elab nädala sees vanaisa juures, kes elab samas linnas, kus asub kool. Pereema oli samuti vahetus6pilane aastaid tagasi Hispaanias. Nii tore, kui kodus on keegi, kes on k6ik selle sama läbi elanud, mis mina. Ühes6naga esmamulje perest oli väga hea :)
Peale kooli läksin kiiresti koju (tugiisiku juurde) ja hüppasin talle kaela ja karjusin, et leidsin omale pere :) ja, et see asub tema kodust vaid 5 km kaugusel! Ta oli nii 6nnelik ja haaras kiirelt telefoni, et YFUsse helistada. YFU aga teatas, et teine pere oli neile ka just helistanud ja öelnud, et ootavad mind oma perre. Teine pere elab väga väga kaugel ja peaksin kooli vahetama ja k6ik oleks uus. Mu tugiisik aga ütles, et ei, nii ei lähe.. kui mul on v6imalus jääda samasse piirkonda ja samasse kooli, siis on see minu jaoks parim ja seega jäi YFU n6usse.
Siis tuli mul veel nädalake oodata enne kolimist, kuna YFU pidi ära täitma mingid paberid ja pere külastama enne, kui sain sisse kolida.
Kirjutan siis ka natuke, mis vahepeal juhtunud on :)
Kolmapäeval (31.okt) oli Halloween. Siin tähistatakse seda ikka palju suuremalt kui Eestis. K6igepealt läksime s6prade juurde ja tähistasime natuke seal ning siis s6itsime k6ik koos suurele Halloweeni peole. Mul ja s6pradel ei olnud mingeid kostüüme ja meiki, aga osadel olid küll ikka hirmutavad kostüümid :) Pidu oli äge ja teistsugune :) kohtasin seal ka oma tulevast isa (oma 6petajat), kes seal baaris tööl oli tollel 6htul.
Neljapäeval (1.nov) käisin ühe kutiga kinos ulmekat vaatamas.. Muidu oli k6ik super, aga film oli jube :D enne seda veel kohvitasime natuke ja üldse m6nus 6htu oli. Peale kino s6itsime veel autoga ringi ja ta näitas mulle erinevaid linnasid, mis ümberringi asusid. Ta on 20-aastane ja tal on oma auto, nii mugav :D
Reede (2.nov) öösel käisin klubis sünnipäeva tähistamas, kuna peale südaööd sain ju 17!! SUPERVINGE, rohkem ei kommenteeri :D
Laupäeva (3.nov) hommikul ärgates peale pidu ootas mind nii armas üllatus, kui alla korrusele läksin. Nimelt oli mu tugiisik mulle koogi toonud ja küünla peale pannud ja paberist suure number 17 meisterdanud, mis rippus lambi küljest alla ja selle peale oli eesti keeles kirjutatud: "Palju 6nne sünnipäevaks, kallis Liisa Marie!" ja ilma ühegi veata veel. Kui ma unise peaga trepist alla kohmerdasin, siis laulis ta mulle sünnipäevalaulu.. kui armas saab veel olla? Olin nii liigutatud.
See hommik oli ikka päris kiire, kuna pidin teise linna s6itma s6brannale külla. J6udsin siis tema juurde ja niisama lobisesime ja s6ime natuke ja siis ta pakkus, et s6idab minuga kodu poole kaasa ja lähme ühest restoranist läbi, et väike sünnipäeva jook teha ja kooki süüa. Olin n6us. Kui restorani sisse astusin, nägin esmalt oma uut isa seal istumas ja olin üllatunud ja kui paar sammu veel astusin, siis nägin, et k6ik olid seal!! Nagu midaaaa? K6ik mu s6brad koolist, tugiisik ja ta pere ning mu uus pere istusid seal kaunistatud laua taga kingitusekotid käes ja laulsid mulle sünnipäevalaulu üle terve restorani... Ma olin nii liigutatud, nagu vau! Muidugi hakkasin pillima, nii armas oli lihtsalt.
6htul läksin k6igepealt s6brale külla, kellel on kodus esimesel korrusel erabaar (p6hilise aja chillime seal enne kluppi minekut), teised tulid ka sinna ja siis hiljem s6itsime kluppi jälle :) super-super, pole s6nu :) parim sünnipäev üldse :D
Pühapäeva (4.nov) hommikul pakkisin asju ning 6htupoolikul toimus kolimine. Olin ühest küljest väga r66mus, kuna teadsin, et uus pere on super, kuid samas olin ka natuke kurb, kuna mu tugiisik on mulle väga südamesse läinud ja kuidagi kurb oli lahkuda. Tegelikult elab ta ainult 5 km kaugusel, seega no problem :D
Ei jaksa praegu rohkem kribada, varsti kirjutan edasi, luban :)
Tsauuuu :)
