Esimene mägimatk

Üleeile s6itsime 6e, ema ja vanaemaga meie kodust umbes 6 km kaugusel asuva mäe juurde, et minna matkama. See on meie kodu läheduses asuvatest mägedest k6ige k6rgem (2000 m) ning talvel hakkame seal kogu aeg suusatamas ja lauda s6itmas käima.
V6tsime kepid ja hakkasime matkama.. tee oli päris pikk, aga meil oli väga l6bus. Vaade oli lihtsalt imeline ja kunagi panen ma sellest pildid ka üles :)  Me k6ndisime üsna k6rgele välja ning seal asus mingi mägimaja, kust sai osta natuke süü ja juua. Me peatusime seal umbes tund aega. Seal olid ka mägimaja omanikud, kes einestasid koos meiega. See oli k6ik täpselt nagu m6nest Saksa v6i Austria filmist/seriaalist: kohalikud kandsid Austria rahvusriideid (traksidega naljakad püksid, vestid ja p6lvikud), mäed ümberringi ja loomulikult joodi 6lle :) Nad rääkisid peaaegu terve aja minust (niipalju ma sain aru), aga ma ei kujuta ettegi, mida nad rääkisid, seega oli see pisut veider. Hiljem tahtsid nad, et ma natuke eesti keelt räägiksin. See oli üsna raske katsumus, kuna siin olles kuulen kogu aeg vaid saksa keelt ja ise räägin vaid inglise keelt, seega ei tulnudki mul kohe ühtki eestikeelset s6na pähe :)
Mägi oli täis lehmasid.. neid oli seal tohutult palju ning mu 6de ja ema olid väga hirmunud :)
Nad lubasid mulle, et septembris (kui ilmad on külmemad) lähme uuesti sinna matkama ja siis käime täitsa tipus ka ära. Ei j6ua ära oodata :)

Hiljem läksime vanaema koju viima ning läksime ka ta maja vaatama. Temaga samas majas elavad ka mu tädi oma mehega ja veel mingi sugulane (noor naine oma mehe ja 2-aastase lapsega). Nad olid väga toredad ja s6bralikud ning ma hakkan neid selle aasta jooksul väga tihti nägema.

Eile käisime kohalikus omavalitsuses mulle elamisluba tegemas ning hiljem rattaga s6itmas. Ma m6tlesin, et lähme niisama ja s6idame natuke ratastega, kuid tegime 25 km ringi. See oli päris väsitav, kogu aeg rattaga mäest üles ja alla, pealegi pole ma suurem asi rattaga s6itja :) Ümbrus oli see-eest super ja nägin ära ka kohalikud ööklubid (siin on vanusepiirang 16 pluss), spordiklubid ja ujumiskohad. Koju j6udes nad ütlesid mulle, et selliseid rattas6ite teevad nad vähemalt 3 korda nädalas, seega soovige mulle edu :)

Praeguseks siis k6ik.. Ilusat koolialgust Teile, mu kallid s6brad ja sugulased. Ma tean, et Te ei j6ua seda ära oodata :)

Host-pere ja esimesed päevad kodus

Pühapäeva pärastl6unal j6udis kätte aeg, mil hakkasid saabuma host-pered, et oma uued pereliikmed koju viia. Meie, vahetus6pilased ootasime seminariruumis nagu kutsikad oma tulevasi peremehi. Siis avanes uks ja öeldi: "Liisa Marie, su pere on siin." JAH! Ma olin esimene, kellele pere järele tuli. Järgnesin YFUkale teise ruumi ja seal nad seisid kolmekesi: ema, isa ja 6de. Ma ei teadnud, kuidas neid tervitada, kuid siis jooksis ema mu juurde ja kallistas mind umbes 2 minutit. Sama tegid ka isa ja 6de. V6tsime mu kotid ja hakkasime kodu poole s6itma. S6it kestis umbes 1,5 tundi..

See lihtsalt ei ole v6imalik! Minu kodu!? See on ju lausa loss! Siin on kolm korrust ja ilus aed.. saun.. kodukino.. muusikasüsteem läbi maja (isegi vetsus kuuled muusikat).. väike j6usaal.. kontoriruum.. kaunis tiik 6ues koos 60 kuldkalaga (me ei uju seal).. 2 jänest jne.. Imeline lihtsalt, k6ik on nii suur, avar ja puhas.. Pealegi elan ma mägedes 640 meetri k6rgusel :)
Mul on oma tuba, see on armas. Mu voodi peal on suur hunnik patjasid ning mis p6hiline- mul on suur riidekapp ja kaks peeglit. Aknast on fantastiline vaade: mäed, mäed ja veelkord mäed :)

Pere ise on super! Ma poleks uskunud, et hakkan end juba esimesel päeval nii koduselt tundma. Nad on väga kokkuhoidvad ja teevad k6ike koos (näiteks sööme l6unat koos, käime jalutamas 6htuti, vaatame telekat, istume aias ja v6tame päikest). Siin on mega soe, lihtsalt pidin ära mainima :)

Kool algab mul alles 10. septembril ning järgmine nädal lähen direktori vestlusele. Ma lähen 6ega samasse kooli, aga ühe v6rra k6rgemasse klassi. Koolis hakkan ma 6ppima lisaks tavalistele ainetele ka kitarri ja itaalia keelt :) sounds good! Kool asub 5 km kaugusel kodust ning hakkame seal käima bussi, rongi v6i jalgrattaga..

Eile käis meil juuksur kodus. Austrias on juuksur väga kallis, aga mu ema s6branna on juuksur ja seega käib ta iga 5 nädala tagant meil kodus. Neil kordadel tulevad siia ka mu m6lemad vanaemad ja m6ned ema teised tuttavad. Seega nägin ma eile ka oma m6lemad vanaemad ära! Nad on nii armsad! Kohtlesid mind kohe nagu oma lapselast :) väga armas.

Ma olen siin veetnud nüüdseks kaks päeva ja k6ik imestavad, kui kiiresti ma keelt 6pin. Ausalt öeldes pole ma veel midagi 6ppinudki.. nii palju ainult kui külge on jäänud. Nad ütlevad, et mul on nii hea keelevaist, et ühe kuu pärast suudan juba saksa keeles rääkida. Neil on varem ka kaks vahetus6pilast olnud ja kumbki pole nii hästi keelt külge v6tnud. Seda oli väga hea kuulda ning loodan t6esti, et saan selle kiiresti selgeks.

Sel laupäeval ootab mind ees esimene pidu. Vanemad lähevad pulma ja meie 6ega lähme k6rvalasuvasse linna peole. See pidi olema tüüpiline austria pidu koos muusika ja tantsuga. Seal linnas elavad ka mu m6lemad vanaemad, seega kohtun ma ka nendega uuesti :) Samuti tulevad sinna kokku mu 6e s6brad ja saan natuke ka omavanustega aega veeta :)

Mu pere rääkis mulle juba, et talvel ootab mind ees suur suusareis mägedesse. See on meie kodust väga kaugel ja me jääme sinna neljaks päevaks. Nad käivad sellisel reisil iga aasta ja see tundub fun! Loomulikult on meil suusakuurort ka maja taga ning siin käime peaaegu iga nädalavahetus (kui isu on).

Praeguseks vist k6ik, emotsioone nii palju, et ei teagi, kas j6udsin k6igest kirjutada :) Lähen nüüd 6ue päikest v6tma. Servus!

Esimene päev

See on minu riik! Sellest saab minu kodu! See on kõik nii imeline, et pole sõnu kirjeldamiseks.

Austria aja järgi jõudsime siia kell 09.00 ning kõndisime läbi terve lennujaama, et jõuda lõpuks oma pagasini. Kui hiiglaslikud kotid käes, liikusime väljapääsu poole, kus kohtusime Austria YFU vabatahtlikega, kellega koos hakkasime oma hosteli poole liikuma. Hostel asub meil Viini ääres ning pidime selleks ühe tunni rongiga sõitma. Ilm oli tohutult kuum (umbes 37 kraadi), kuid ma nautisin seda täiel rinnal. Rongilt maha tulles oli meil veel 10 minutit vaja kõndida ning õnneks Andreas tassis mu minimõõtmetes kotti.
Hostel on meil väga ilus ja me jääme siia kuni 26. augusti pärastlõunani, siis tulevad host- vanemad meile järele. Peale meie 4 eestlase on siin koos ka kõik ülejäänud noored, kes tulid Austriasse vahetusaastale, niiet seltskond on meil väga kirju. Kokku on meid 22, nende hulgas mehhiklased, ecuadoorlased, ameeriklased, rootslased, soomlased, jaapanlased, tailanna, lätlane ja šveitslane. Minu toakaaslaseks on väga armas Mehhiko tütarlaps :)

Esimene päev oligi rohkem nagu kogunemine. Me jõudsime hostelisse väga vara, aga osad tulid alles õhtul kell 20.00. Põhiliselt oli meil vaba aeg ning võtsime päikest ja rääkisime juttu. Kell 12.00 sõime lõunat, mis oli natuke teistsugune võrreldes eesti toiduga. Näiteks pakuti meile lõunaks pannkoogisuppi. Kindlasti tekib küsimus, et kuidas see maitses? Hmm.. võib vist öelda, et see oli huvitav.. siiski kipun ma arvama, et minu suhu see enam teist korda ei satu.

Peale lõunat läksime jalutama ja käisime väga ilusas kohas ujumas. Õhtul, kui kõik olid kohal, siis tutvusime veel omavahel ja tegime väikseid workshop'e.

Sellega saigi esimene päev lõpule ning kukkusin surmväsinult voodisse. Akna all oli kuulda hirmsat möllu, kuna oli ju siiski reede õhtu, kuid ma ei lasknud end sellest häirida.

Lahkumispäev

Ülejäänud suvi möödus juba linnutiivul ning eneselegi märkamatult jõudis kätte 24. august. Kuna selgus, et olen kohutav ajaplaneerija siis jäi mul kahjuks enamuse sõpradega hüvasti jätmata ning loodan, et keegi ei pea pikka viha.
Peale paaritunnist iluund panimegi ema ja õega autole hääled sisse ning kimasime Tallinna Lennujaama poole. Lennujaamas ootas mind armas üllatus, nimelt olid mu kallid sõbrad mind Brownidega saatma tulnud. Aitäh teile, Kiku, Geit ja Miina ( +1) !
Pagas oli mul loomulikult ülekaalus, mis minu puhul ei saagi muud moodi olla, kuid õnneks sellest ei tulnud probleemi. Saigi tehtud check- in, millele järgnes väikese veevooluga hüvastijätt. Olin kindel, et mul endal keerab ka kohe kraanid lahti ja lahistan seal nutta niiet vähe pole, kuid ma olin nii õnnelik ja ärevuses, et ühtki pisarat küll välja ei õnnestunud pigistada.

Nägemist Eesti ja teretulemast Austria!

ELO ehk ettevalmistus vahetusaastaks

Juuli alguses kogunesid kõik meie vaprad tulevased vahetusõpilased Kurtnasse, et saada osa imelisest üritusest. ELO! Sellest sai alguse meie vahetusaasta, kuigi pidime peale seda veel mõnda aega kodumaa pinda kulutama. ELO' l valmistati meid ette tulevaseks aastaks ning jagati häid näpunäiteid erinevate olukordadega toimetulekuks.

Ühelt poolt oli see meile väga õpetlik, kuid mis selle ürituse nii pagana heaks tegid, olid need inimesed, kes sinna kokku olid tulnud. Järsku tunned, et sind ümbritsevad noored, kel on sarnased ootused, lootused, tulevikuplaanid, ärevus, unistused ning tahtejõud nende täideviimiseks.

Miks just Austria? Valimispäev ja stipivestlus

Edasi kulges kõik veel kiiremini ning juba paari nädala pärast kutsuti mind valimispäevale. Kahe päeva pärast sain YFU' lt kirja, et läbisin valimispäeva ning mind valiti ka stipendiumikandidaadiks.

Seejärel jõudiski kätte päev, mil pidin minema lepingut allkirjastama. Sel päeval teadsin juba päris kindlalt, et tahan minna just Austriasse. Aga miks just sinna? Mis mind nii väga Austria poole tõmbas? Need on küsimused, mida olen viimase poole aasta jooksul nii nii palju kuulnud. Vastus neile küsimustele: ma lihtsalt teadsin, et pean just sinna saama! See oli nagu mingi tobe kinnisidee.. Lugesin YFU lehelt sihtriike ülevalt alla ning Austria juures jäi mõte toppama ning tegin sellele ilusa värvilise ringi ümber. Unistasin kohe Austria alpidest ja sealsest ilusast loodusest. Olin kuulnud, et austerlased on väga sõbralikud ja tolerantsed inimesed ning mis peamine- nad on rahulikud. Austrias osatakse elu nautida ja elada üks päev korraga. Mis mind veel Austria poole tõmbas oli see, et saan õppida saksa keelt. Ma usun, et see on keel, mida mul võib ka hilisemas elus vaja minna.
Tagasi lepingu allkirjastamise juurde.. Läksime emaga detsembri alguses YFU Eesti kontorisse vestlusele, mille käigus selgus, et Austriasse on kohad kohe kohe täis. Nimelt saab Austriasse iga aasta minna vaid 2 õpilast ning selleks ajaks oli üks juba alla kirjutanud ja kahel teisel Austriasse soovijal lepingud kodus. Seega, KES EES, SEE MEES! Vaatasime emaga üksteisele otsa ja ta küsis minult kas ma tahan kindlalt just sinna ja kas ma olen oma minekus 100 protsenti kindel, kuna kõik oli toimunud nii kiiresti, et ei olnud isegi aega järele mõelda. Noogutasin vaikselt ja seepeale ütles ema: " no eks andke see leping siia, me kirjutame kohe ja siin alla!" Ja nii see läkski.. allkirjastasime lepingu sealsamas ära ning napsasin selle koha teistelt nina eest ära (õnneks hiljem toimusid läbirääkimised Austria YFUga ning saadi eestlastele veel kaks kohta juurde, seega sõidame neljakesi).

Järgnes stipivestlus, kus läks mul samuti super hästi, nimelt sain YFU Eestilt 1000 eurot stipendiumi, millele lisandus hiljem ka 400 eurone sponsorlus ühelt toredalt Eesti firmalt.

Kõik sai alguse hetkega..

Vahetusaastale minek ei olnud mul pikalt ette planeeritud ning see võimalus tuli mulle väga ootamatult. Novembri keskpaigas käisin koos klassiõdedega koolis kuulamas loengut vahetusaasta teemal ja peale seda oli mul kõik selge.. NÜÜD MA LÄHEN! Helistasin koolist väljudes kohe emale ja kisendasin sama lause ka talle telefoni: nüüd ma lähen! Ema oli algul ehmatunud ja segaduses, kuid hiljem hakkas see teda huvitama ning saatsimegi juba järgmisel päeval Eesti YFU kontorisse kirja ning registreerisin end valimispäevale.


(YFU on rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon, mis pakub haridusliku eesmärgiga kultuurivahetusprogramme enam kui 60 riigis (www.yfu.ee) )